9. - 11.juuli Narvik - Riksgränsen/Abisko (Rootsi) - Korpikylä (Rootsi/Soome)

Kui me alustasime sõitu Rootsi, siis paistis päike ja oli harjumatult soe. Meil oli Riksgränsenisse sõita ca 80km. Peale Norra-Rootsi piiri ületamist tegime ühe peatuse. Ümberringi olid mäed ja kivid, kuhu olid inimesed rajanud omale suvekodud. Elektrit polnud, majad olid uhked ja ühtegi teed majani ei viinud...ainult kivid. Siiani paneb imestama nende tahtmine ehitada niimoodi maju. 

Ilm läks järjest soojemaks ja leidsime ühe mõnusa hunniku lund. Polnud kunagi varem saanud paljajalu lumel olla kui väljas on +23 kraadi sooja ja päike paistab. 

Veel samal päeval käisime Abisko rahvuspargis ning peale seda, tagasiteel Riksgränsenisse, külastasime ka teele jäävat Silverfallet koske.

Vesi oli super ilus ja sinakasroheline. Ühes kohas saime isegi varbad vette pista...OIII kui külm, aga karastav see kuumal suvepäeval oli.

Järgmised pildid teele jäänud kosest - Silverfallet. Kui te külastate seda kohta, siis kindlasti kõndige alla mere äärde välja, sinna pole pikk maa...ehk ca 100m. 

Peale kose külastamist sõitsime Riksgränsenisse tagasi ning nautisime sealset loodust, viimaseid mägesid ja ilusat sooja õhtut. 

Järgmisel hommikul suundusime Soome poole. Vahepealseks ööbimiskohaks oli Korpikylä, sest muidu oleks Alajärvile olnud sõita üle 800km. Sõit Rootsist tagasi Soome oli ausalt öeldes kurb ja igav...ei ühtegi mäge ega põtra...

Üldiselt kokkuvõttes jäime kõik reisiga väga rahule. Hoolimata sellest, et enamuse ajast oli vihmane ja sompus ilm, jäid meile imelised mälestused. Aitäh Norra ja Rootsi, ja ka Soome! 

7. - 9. juuli Manndalen - Tennevoll/Lapphaugen (Narvik)

Manndalenist Tennevollesse oli väga ilus sõita. Vaated olid lummavad ning ilm oli pilvine aga tunduvalt soojem kui Nordkapis. Tennevolles olime me juba aastal 2012 käinud. Ööbimiskoha saime samasse majja ja tore oli lugeda külalisteraamatust meie vanat kirjatükki. Lapphaugen Turiststasjon  asub Narvikust ca 58km kaugusel. Meie majakese taga, kus me ööbisime, oli suur mägi, kuhu mina ja mu elukaaslane ronima läksime. Teekond sinna oli märg ja libe, aga vaade mäelt väga kaunist. Ronisime suurema koseni ning sealt rohkem edasi varustuseta ronima ei hakanud. Järgmine päev läksime Narvikusse, mis on armas mereäärne linnake. Ainuke kõrgem hoone selles linnas on hotell. Üldiselt on majad kahe või max kolmekordsed. Narvikus asub imeilusa koha peal vettehüppetorn, kuhu halva ilma tõttu me ei läinud, sest väljas sadas vihma ja oli väga jahe ning tuuline. Lisaks on Narviku linn ise huvitav ja saab sõita kondliga kõrgele mäkke (Narvikfjellet), mis on turistide seas väga populaarne atraktsioon. Mäe otsas on restoran. 

Vaade Lapphaugen ööbimiskoha majakese juurest.

Õhtul sai krevette nautida.

Järgmise päeva hommikul, kui me pidime hakkama Rootsi poole sõitma, paistis päike ja oli uskumatult soe! Pildil vaade hommikul majakese elutoast.

6. - 7. juuli. Skarsvag - Manndalen/Samuelsberg

Neljapäeval jätkus meie reis Narviku poole. Ilm oli hommikul endisel jahe ja vihmane. Esimese pikema peatuse tegime Altas, kus käisime tankimas ja oli plaanis külastada Alta muuseumit, kus on kaljujoonised. Taaskord, halva ilma tõttu, otsustasime muuseumi külastamise ära jätta, kuna joonised asuvad välialal ning vihma ja külma tuule käes külmetada ei tahtnud meist keegi. Olime juba mures, et äkki ei lähegi ilm paremaks ja ei saa külastada ka Gorsa kanjonit. Meie õnneks, siiski õhtu poole hakkas ilm selginema ning oli isegi päikest näha, kuid tuul oli endiselt lõikav. Gorsa kanjon (ca 600m sügav) asub Birtavarrest 15km kaugusel. Kanjonini viiv sõidutee on väga auklik ja teel võib kohata lambaid. Esimeses parklas asub WC ja sealt algab matkatee (3,8km) Gorsa kanjonini (Gorsabrua). Sellel matkarajal on ka vabaõhu muuseum, mis on tasuta, ning seal näeb malmi sulatamisega seonduvaid hoonete varemeid. Meie käisime seda muuseumit vaatamas kuid sealt matkarajalt edasi ei läinud. Me sõitsime alumisest parklast ülemisse parklasse. Selleks, et sinna saada on vaja sõita üle puusilla ning mööda kitsast teed ülesse mäe otsa kuniks silt näitab Gorsabrua 1,8km. See matkarada sobib igale vanusele ning on väga kauni vaatega. 

Matkaraja lõpus on alumiiniumist sild (kaalub 10tonni), mis ületab Gorsa kanjonit ja sealt näeb koske, mille vabalangemine on 153m. Sealt saab teha ka benji-hüpet. Nendel, kes kõrgust kardavad, ei ole soovitatav sellele sillale minna. 

SELLEL LINGIL VIDEO KOSEST JA KAJONIST: https://www.instagram.com/p/BWNxBoxFN39/?taken-by=m.henga

Manndalenis ööbisime kalurite majakeses, mis oli ehitatud nii, et see asus vee kohal. Maja oli mõeldud neljale inimesele, aga me mahtusime sinna vabalt seitsmekesi ära ning ruumi jäi veel ülegi. Õhtul nägime ka kalamehi, kes olid suure saagi saanud. Hommikul käisime ümbrust uudistamas ja leidsime nende saagi suure konksu otsas rippumas.

See kala kaalus vist ca 30kg

5. juuli. Kauaoodatud Nordkapp.

Kolmapäeval oli plaanis külastada kuulsat Nordkappi, mis on 307m kõrgusel järsul kaljul ja turistide seas tuntud nn Euroopa põhjapoolseim tipp. Soov oli tegelikult matkata Knivskjelloddeni poolsaarele, mis on Nordkapist veelgi põhjapoolsem, kuid ilm oli väga vihmane, külm ja tuuline, mistõttu jätsime matka ära. Nordkappi oli Skarsvagist sõita umbes 15 km. Sõit sinna oli huvitav ja vaated olid imelised olenemata süngest ilmast. Nordkapis on võimalik soetada kahte sorti pileteid. Odavam pilet (ca 20 eur) tagab pääsu välialale, kus asub Nordkapi tunnusmärk. Kallima piletiga (ca 30 eur) saab lisaks sisse hoonesse, kus asuvad muuseum, tualetid, kohvikud, suveniiripood ja kino. Kinos näidatakse lühifilmi Nordkapist ja sealsest lähiümbrusest, mis on väga huvitav ja vaatamist väärt.

Kahjuks halva ilma tõttu ei näinud meie kesköö päikest, kuid sellegipoolest oli öösel harjumatult valge. 

Minu soovitus on kaasa võtta kindad, müts, sall, soe jope, saapad mis ei oleks libedad, vihmakeep. Ilm on Nordkapis väga muutuv ning enamuse ajast vihmane, udune ja väga tuuline. 

Mina, ja ka teised reisikaaslased, jäime väga rahule Nordkapi külastamisega. Teadmine, et oled põhimõtteliselt Euroopa tipus, on ülim! Süngest ilmast olenemata jäid sellest kohast ainult positiivsed mälestused. 

4. - 6. juuli. Levi - Skarsvag - Nordkapp

Teisipäeval jätkasime sõitu Levist järgmisesse ööbimiskohta, milleks oli Skarsvag, mis asub Nordkapist ca 15km kaugusel. Mida kaugemale Levist saime, seda huvitavamaks loodus muutus. Igal pool oli näha põhjapõtru ja puud muutusid madalamateks, taimestik hõredamaks, esile hakkasid kerkima pisikesed mäed. Esimese pikema peatuse tegime Inaris, kus külastasime kohalikku toidupoodi, suveniiripoodi ja sõime saami muuseumi (Siida) juures võileibu. Enne Inarit peatusime põlisloodusala lähedal. Neid põlisloodusalasid (erämaa-alue) on Soomes 12 tükki ja kõik asuvad Lapimaal. Need ei ole otseselt looduskaitsealad, kuid rajati aastal 1991, et säilitada saami kultuuri ja põlisloodust. 

Otsustasime, et järgmise peatuse teeme Karasjohka linnas, mis on Norra ja Soome piiril. Kui Soomes, Rovaniemis, oli eelmine päev +26, siis üle Norra piiri jõudes tervitas meid äikesetorm ja jahe ning tuuline ilm. Meid ümbritsesid lumised mäed. Karasjohkal tegime tanklas peatuse ning sõitsime Skarsvagi suunas edasi. 

Edasised peatused tulid eksprompt. Nii kui kusagil midagi põnevat silm nägi, siis tegime peatuse. Iga mägi, fjordid, iga suur kivi ja iga vaade merele olenemata vihmasest ja jahedast ilmast pani ahhetama ja ohhetama. Pilte tegime palju. 

See on tükike suurest krabist (King Crab).

 (Googlest võetud pilt näitamaks kui suured need krabid on).

Kõikjal oli kiltkivi.

Selleks, et Nordkappi saada, on vaja läbida mitmeid tunneleid. Kõige pikem neist on veealune tunnel, mis viib Mageroya saarele. See tunnel on 6,87km pikk ja küündib 212m merepinnast allapoole. Selles tunnelis võib isegi suvel tekkida paks udu või jää. 

Mageroya saarel käisime Honningsvagis poes ning sõitsime edasi Skarsvagi poole. Tegelikult oli plaanis ka linna vaadata, kuid kuna ilm oli väga külm ja vihmane, siis see plaan jäi teostamata. Honningsvagis asub suur sadam ning kuulsa merekoera Bamse ausammas. Meil oli plaanis sõita otse Skarsvagi ilma ühegi peatuseta, kuid ca 8 km enne Skarsvagi jäi meist vasakule super ilus vaatekoht ning otsustasime siiski peatuse teha. 

Jõudsime Skarsvagi, sõime kõhud täis, puhkasime natukene ja asusime sealset loodust avastama. Meie maja vastas oli mägi, kuhu sai seiklema minna. Teisel pool mäge asus kivikaar (arco nella roccia). Skarsvagi külas oli meeletult palju põhjapõtru ja nad jalutasid majade vahel ringi. Vabalt võisid käe toa aknast välja panna ja põdral sarvedest kinni haarata. 

Kiltkivi plaat

Kivikaar, kus viidi vanasti läbi ohverdusi.

Nordkapp paistab.

All paistab Skarsvag küla.

SIIN LINGIL VIDEO IMELISEST VAATEST (ca8km enne Skarsvagi): https://www.instagram.com/p/BWIdkqvFatq/?taken-by=m.henga